Kuidas Robert Täht läbi diivanivõrkpalli ja omavahelise profilepingu vend Tristanist koondisekaaslase kasvatas

Eesti võrkpallikoondises on taas kaks venda, kui pikalt rahvusmeeskonda vedanud Robert Tähest 12 aastat noorem Tristan on vanema venna jälgedes samuti end pildile mänginud.

Ka varasemalt on koondises samal ajal vendadest võrkpallureid olnud, huvitaval kombel on kõigi nende positsioonid olnud samad: sidemängijad Kert ja Andres Toobal ning liberod Sten ja Asko Esna. Ka sidemängijad Martti ja Markkus Keel on mõlemad koondise särki kandnud, aga erinevatel aegadel ja A-koondises koos mängitud pole.

Tristan ja Robert mängivad mõlemad nurgaründajatena, kuigi Robertit prooviti nooremana ka sidena. “Ma tahtsin ikka ründaja olla ja tulin sealt võrgu eest vägisi ära ja pressisin end ikka nurka,” naerab vanem vend. Tristan on enamjaolt mänginud nurgas, kuigi koos endast vanematega mängides ka veidi teist ametit proovinud. “Esimene esiliiga aasta olin rohkem libero, aga ega see mulle ülemäära ei meeldinud. Õnneks kasvasin ja sain nurka mängida.”

Nagu Robert ise end ja nooremat venda kirjeldab – chillid – siis nii see tõepoolest on, tegu on platsiväliselt rahulike inimestega. “Lähedaste sõnul oleme me väga sarnased, ainus erinevus on nägu – aga kõik muu nagu kehakeel, hääl on meil tõesti väga sarnased ja isegi ema ei tee meil telefonis vahet. Eks Tristan on 12 aastat õppinud ja seda informatsiooni kogunud, et kuidas käituda ja käitub siis samamoodi nagu ma,” naerab Robert.

Tristan lisab: “See on tõsi, et kehakeel ja hääl olevat meil väga-väga ühtemoodi. Kui ma 14- või 15-aastaselt Robil Perugias külas käisin ja hääl oli just murdunud, siis ema helistas ja ma rääkisin ise Robi telefoniga ja ema ei saanud midagi aru.”

Võrkpalliväljakule astudes muutuvad aga mõlemad ebaeestlaslikult emotsionaalseks ja siin on väikevend eeskuju võtnud. “Mäletan juba väiksest peale Robi mängudel käies, kuidas ta seal häälekalt emotsionaalne oli ja see tundus üliäge. Ma olin samamoodi juba noorteklassis sarnane, kuigi mul oli nooremana väga hele hääl ja see võis teistele tüütu olla,” ütleb Tristan.

Lapsepõlvemälestused diivanivõrkpallist

Lapsena mängiti koos diivanivõrkpalli, millest rääkides mõlemad elavnevad. “See oli üliäge! Ma imestan, kuidas sa viitsisid minuga seda niipalju mängida. See on minu kõige esimene võrkpallimälestus,” lausub noorem veli vanemale. “Ikka viitsisin, ma ju võitsin koguaeg,” meenutab Robert aegu, mil kodus ehitati tihtipeale diivani osadest võrk ja väljak. Vanem vend istus ja väiksem mängis seistes, hiljem põlvedel.

Roberti jaoks tekkis tõsisem soov profivõrkpalluriks saada Audentese aegadel, kuigi ta tunnistab, alguses oli fookus mujal. “See, millise suhtumisega me seal alguses olime, ei läinud väga kokku suurte sportlike eesmärkidega. Kuskil 11. klassis vist tuli see mõte, et võiks äkki sellega leiba teenida ja sel ajal hakkasid ka mingid uksed avanema karjääri mõttes.”

Tristan on kogu elu saanud Eesti ühe parima võrkpalluri nõuannete järgi toimetada ja on selle eest tänulik. “Eks ta on mind suunanud, olen ise palju küsinud ja igas asjas abi saanud. Ma kahtlen, kas ma oleksin täna üldse võrkpallur, kui Robi poleks mu vend. Hiljuti emaga rääkisime just, et kui me Viimsisse kolisime, olin 12 ja siis ma ei viitsinud Mustamäele trennis käia, sest see võttis tohutu aja. Mõtlesin erinevaid vabandusi, et mul pea või kõht valutasid. Ema ei surunud, et ma peaks võrkpalluriks kasvama, aga tahtis, et laps kuskil trennis käiks. Õnneks sain trennist tagasi treener Rando Ringmetsaga, kes elas samuti Viimsis ja olen selle eest tänulik, see aitas isu tagasi tuua,” meenutab ta.

Samal perioodil sõlmis Tristan ka oma esimese “profilepingu”, ent klubi asemel oli teine osapool vanem vend. “Ma kopisin enda pärislepingu pealt mingid punktid ja kohandasin need Tristanile – seal olid sees näiteks trennide arvud ja korduste arvud ja ka hinded pidid tal korras olema ja ta pidi neist mulle aru andma ja pärast igat trenni pidi ta mulle kokkuvõtte saatma. Samuti olid seal sees boonused Eesti meistritiitli või MVP auhinna eest,” räägib Robert naerdes.

“Jaa, ma hiljuti vaatasin seda lepingut, on alles. Robi tegi võrkpalli minu jaoks atraktiivseks – ma sain reaalselt raha selle eest, et ma käisin trennis! Kui paljud 13-aastased saavad raha sellise asja eest?”

“Aga see raha läks kogumisele, mitte krõpsudele ja limonaadile ja sa ostsid selle eest endale lõpuks läpaka minuarust,” meenutab Robert. “Jah, ma sain selle summa korraga kätte. Aga see oli kõva motivatsioon ja selle aasta lõpus hakkasin ise vabatahtlikult ka rohkem trennipäevi endale lisama ja asja tõsisemalt võtma. Lepingus oli ka toitumise teema sees, mäletan, et üks kord nädalas võisin midagi nö kehvemat süüa, olin sel ajal natuke selline pontsakas.”

Noorem vend tunnistab, et noorena oli tal ka suhtumise probleem. “Ma ei viitsinud trennis väga käia ka seetõttu, et olin omavanuste seas ikkagi hea ja mõtlesin, et mis ma seal trennis ikka käin. Võistlustel läks mul ju hästi. Aga koos selle lepingu ja kaasnevaga sain aru, et tegelikult võiks tööd ka teha ja sealt edasi on mu suhtumine olnud ikka see, et otsisin ka ise võimalusi endast vanematega mängida ja tahtsin võrkpalliga tõsiselt tegeleda.”

Robert lisab kõrvalt, et siis pidi nooremat venda hakkama juba tagasi hoidma, et too endale trenniga liiga ei teeks.

Vanem vend usub, et tänapäeval tuleb noortel areng kiiremini, sest teadmisi on palju rohkem ja ka ajad on lihtsalt teised. “Kui mina omal ajal Võrust pealinna spordigümnaasiumisse tulin, teiste hulludega koos ühikasse.. no see oli ikka teine aeg, meie pidutsesime ja tegime kõike muud. Praegu on noortel professionaalsust ja know-howd rohkem.”

Tristan tunnistab, et venna eeskuju oli tugev ja tema eriti lollusi teinud polegi. “Minu jaoks oli juba noorena tugev teadmine, et ma tahan saada võrkpalluriks ja minu teadmises olid asjad nii, et alaealisena ei tehta mingeid asju, näiteks alkoholi proovisin esimest korda alles paar kuud enne täisealiseks saamist. Ka suuremas grupis olles ei läinud ma selliste asjadega kaasa noorena,” meenutab Tristan.

Kuulus perekonnanimi pingeid ei lisanud

Tristani jaoks pole tõsiasi, et vanem vend on endale võrkpallimaailmas nime teinud, kunagi olnud lisapinge. Pigem on ta sellest saanud enesekindlust juurde. “Võtsin kuidagi sellest teadmise, et ma olen ja peangi hea olema. Juba noorteklassis tahtsin seda nime oma särgile, et kõik teaksid, et ma olen ka Täht ja olen ka hea. Sellele pole ma mõelnud, et kui mängin kehvasti, et siis on kuidagi häbi, et olen ju Robi vend.”

Tänaseks on noorem veli vanemast pool sentimeetrit pikem, seda fakti teavad mõlemad väga hästi. “Sa oled 193, onju? Ma olen 192,” sõnab Robert ja Tristan vastab: “Ehk pikem.” (Mõlemad naeravad-toim).

Küsimuse peale, kas noorem vend on vanemast tänaseks ka mõnes asjas parem, vastab Robert: “Tal oli hea võimalus mu rinnalevõtu rekord – 125kg – üle lüüa, aga ta tegi täpselt sama tulemuse. Täitsa loll noh, pane see üks kilo otsa sinna!” narrib ta ja too vastab kiirelt: “Selle ma teen niikuinii varsti üle, seal jõusaalis ei olnud 1kg kettaid lihtsalt võtta.”

Robert kiidab aga Tristani vastuvõttu. “Tema vastuvõtutehnika ja liikumine on päris ilusad. See sai üsna noorena paika pandud. Kui meile omal ajal õpetati lihtsalt, et võta vastu, siis nüüd on teadmisi palju rohkem ja saab tehnilisi elemente paremini õpetada. See liikumine on tal kindlasti parem, aga see on kõik. Okei, bloki korrektsus on tal ka päris okei, kui ta vehkima ei hakka kätega.”

Tristan kadestab Roberti puhul servi ja rünnakuoskust. “Eks ma tahaks ka 130km/h servi lüüa, ma püüan sellega tööd teha palju. Ja tema õla liikumine ja rünnak, tema võime piiri rünnata on päris hea ja eks trennides saan ka teistelt nö puid alla, kui mulle trennis jäetakse piir lahti ja siis öeldakse, et Robi oleks küll sealt ära löönud,” ütleb ta.

Aga kuhu Tristan võiks Roberti hinnangul jõuda? “Kõige suurem küngas sai paar aastat tagasi ületatud, ma usun. Seda momenti ma kartsin, sest noorteklassis võivad kõik head olla, aga see, kuidas sa meeste sekka suudad tulla, võib keeruline olla. See sai tal eelmisel aastal ära tehtud ja siit on õige aeg välismaale minna. See oli mulle oluline, et enne ei lähe välja, kui on Eestis suutnud midagi ära teha ja oled otsustaja ja võitvas tiimis,” ütleb Robert. “Ma vaatsain ikka kõik tema mängud läbi, et näha, kuidas ta toimetab ja eelmisel aastal võideti kolm tiitlit ja ise oli ka tubli. Tal on nüüd vist tiitleid rohkem, kui mul, mul ongi ainuld see tollane Schenker liiga ja meistrikas.”

“Jah, mul on kuus,” teab Tristan kiirelt.

Tristan imetleb oma eeskuju karjääri igas mõttes, klubisid, kus Robert mänginud on ja mida koondisega korda on saatnud. “See karjäär on ikka väga ilus olnud, iga sportlane tahab olla oma ala tipus ja Robi on selle ära teinud. Tippu jõudmine on ka minu eesmärk.”

Koos koondises olemine oli alguses veider

Nüüdseks on 21-aastane Tristan meeste koondises korralikumalt kanda kinnitanud ja 2013. aastast alates rehavusmeeskonnas mänginud vanem vend sellega harjuma hakanud. “Nüüd olen ära harjunud, esimest korda oli ikka väga veider, selle suve alguses Tehvandi laagris oli veidi veider ja nüüd on see tavapäraseks muutunud. Alguses ikka silmanurgast alati jälgisin, kus Tristan on, aga üldiselt ta on selline inimene, kes saab enda asjadega hakkama ja ta on mu sõpradega ju ka koos Selveris mänginud,” tõdeb Robert.

“Mina ka trenni ajal ei mõtle, et see on nüüd minu vend. Tundub täitsa normaalne, et me koos oleme koondises,” on Tristan nõus.

Ühel ajal nad enda ja ka autori mäletamist mööda koondise eest väljakul pole olnud. Küll on üksteist välja vahetatud. “See aasta tuli ta minu asemel mängu, aga koos mängus olemine on meil veel tegemata,” tõdeb Robert.

Vanem vend on püüdnud nooremale selgeks teha, et see võrkpalluri elu on ka raske töö. “Kui ta mul välisklubide juures külas on käinud, siis ma ikka püüdsin talle seda sisendit ka anda, et see on ikka raske ka. Aga ta läks alati ära nägu naerul ja ütles, et väga äge värk.”

“Mulle tundus seal alati kõik lõbus ja lahe, mingit rasket osa ei tajunud seal. Vaatasin, et vend mängib sõpradega palli, siis puhkab ja sööb ja siis mängib jälle sõpradega palli, mis seal rasket saab olla,” naerab Tristan.

Rasked ajad Selver x TalTechis

Aga raskused ühel hetkel tulevad ja viimane hooaeg Selver x TalTechis oli Tristanile keeruline. “Mingi mentaalne blokk oli ees, ma ju teadsin, et mul on kõik liigutused nö olemas ja ei saa olla, et ühe aastaga selline taseme langus on. Sellega oli mul raske toime tulla, vahepeal käisid peas mõtted, et mis saab, kui see ei tulegi tagasi? Aga sain erinevatest kohtadest abi ja lõpuks taastasin enesekindluse ja selle pealt olen purjetanud,” vaatab ta tagasi ajale, mil esitused olid ebakindlad ja mänguaeg kahanes.

“Ma ka paanikas ei olnud, me suhtlesime palju ja ma andsin talle ka spordipsühholoogi kontakti, kellega ma ise olen kunagi suhelnud. Vahepeal on selliseid perioode ja tuleb üle saada. Pärast seda oli minu jaoks hinge kinni hoidmise hooaeg, et kas tuleb läbimurdehooaeg Pärnus ja läks kenasti kõik,” räägib Robert, kelle nõuannete toel sõlmis Tristan esimese välislepingu ja hakkab mängima Belgia tippklubis Maaseikis. “Tunnen Maaseiki peatreenerit ja usun, et see on talle väga hea koht, kuhu minna.”

Enne klubihooaega aga tehakse koos läbi ettevalmistus septembris Tamperes algavaks Euroopa meistrivõistluste finaalturniiriks.