Karjääri esimeses finaalis mänginud Eva Liisa Kuivonen: kambavaimust Eesti koondises, emotsioonide läbielamisest ja poodiumi teisel astmel seismisest

Lõppenud nädalavahetusel Jurmalas toimunud MK-etapil esmakordselt finaali jõudnud ja lõpuks hõbemedali võitnud rannavõrkpallurid Eva Liisa Kuivonen ja Liisa-Lotta Jürgenson on pärast talvist lahusolekut teineteisega kiirelt harjunud ja näitavad aina küpsemat mängu. Duo üks liige Eva Liisa Kuivonen rääkis viimasest võistlusest, ühisest hingamisest teise Eesti tippduoga, ülikooliõpingutest USAs ja soovist poodiumil seistes teise riigi hümni kuulamist vältida.

Futures taseme turniiri finaalis tuli Eesti duol tunnistada Prantsusmaa paari Anouk Dupini ja Marine Kinna 2:1 paremust, teel sinna alistati aga teiste seas lätlastest Euroopa meistrid Tina Graudina ja Anastasija Samoilova, kes omasid Jurmalas ka kõrgeimat asetust.

Eva Liisa, pallimängudel võetakse teinekord hõbemedalid väga kiiresti kaelast ära, sest finaalis on saadud kaotus, aga vahel on hõbedal veidi teine maik, kuidas teil?

Ma arvan, et selle hõbedaga iseenesest võib rahule jääda. See teekond, kuidas me sinna jõudsime… ehk ühel korral kümnest juhtub, et lätlannad (Graudina ja Samoilova-toim) meile kaotavad, aga seekord nii juhtus, et saime oma mängu neile peale surutud. Mul on hea meel, et olime piisavalt nahaalsed ja enesekindlad ning võitsime selle mängu ise ära.

Finaalmängu ajal oli väsimust tunda küll, aga kui sa juba finaali oled jõudnud, tuleb endale meelde tuletada, et sellest peab üle saama. Kõigil on selles faasis ju väsimus jalgades, tuleb end lihtsalt läbi suruda.

Mingit pinget me finaalis ei tundnud, korrutasime Lottaga läbi turniiri, et võtame mäng korraga ja ei ole vahet, kas see on reamäng või play-off. Suutsime seda ka järgida. Seetõttu ei suutnud me turniiri sees ka suurematest võitudest nii palju rõõmu tunda, sest keskendusime kohe järgmisele kohtumisele. Nüüd tagasi mõeldes on natukene kurb, kuigi arvan, et sedasi teha oli õige otsus. Aga jah, esimene emotsioon on ikkagi hoopis teine, kui hiljem seda läbi püüda elada.

Aga finaalis sai otsustavaks kolmanda geimi algus, kus me ei saanud kuidagi minema ja ei jätkunud jõudu, et end kaotusseisust välja vedada.

Kuidas see hõbe motivatsioonile mõjus?

Pärast finaali ma ei tundnud mitte niivõrd kurbust, vaid veel rohkem motivatsiooni, et nüüd on vaja veel rohkem tööd teha. Me olime lähedal, aga enda servist ja mingitest pisiasjadest jäi puudu. Poodiumil olles ja Prantsusmaa hümni kuulates mõtlesin ma küll, et seda tunnet ei tahaks enam kogeda. Selline terav torge oli südames. Ja ütlus, et hõbe kaotatakse, vastab tõele igal juhul, ükskõik, kuidas sa selle teise koha saad. Kui poodiumil olla, siis kõige kõrgem koht on see, kuhu meie tahame jõuda ja kus me võiksime olla.

Turniiri tulemus ilmselgelt näitab, et olete pärast pikka lahusolekut Lottaga kiirelt taas ühise keele leidnud. Kui raske või kerge uuesti koos mängima hakata oli, kui sina oled suure osa aastast USAs ülikoolis ja tema Eestis?

Üllataval kombel ei võtnud kohanemine peaaegu üldse aega. Natukene tõstekohad olid ehk nihkunud, sest ma olin harjunud teiste tõstekohtadega, aga see oli ainult rääkimise vaev ja korda saamiseks läks ehk pool trenni. See, et me aastaringselt koos ei treeni, andis meile nüüd isegi mingit värskust juurde. Sellega, et Lotta on Tartus üksi, on ta palju raskemas seisus, sest seal ei ole täisprofessionaalset paari, kellega koos trenni teha ega täiskohaga treenerit. Seetõttu olen ma talle väga tänulik, et Lotta jaksab ja viitisb seal sedasi mässata. Aga esimestest ühistest trennidest peale näeme, et isegi koos mitte treenimine toob arengu.

Liisa-Lotta treenib Tartus aeg-ajalt koos Marta-Mia Ploomipuu ja Hannemai Hanimägiga?

Jah, vahepeal treenib ta nendega koos, vahepeal abistab ka Karl Jaani, Rivo Vesik käib koos Liisa ja Heleenega samuti Tartus treenimas ja siis nad saavad ühiselt teha. Aga eks see on ikkagi raske olukord.

Milliselt sa enda arengut hindad pärast USA aastat?

Seal olles õppisin paremini kohanema erinevate olukordadega. Mängimine erinevate paarilistega, turniiridel oleme me väljakutel alates kella seitsmest hommikul kuni viie-kuueni õhtul. Oleme päevad läbi rannas, skaudime vastaseid, elame kõigile kaasa. Ja see on mind arendanud ses mõttes, et kui miski mu rutiini segamini lööb, siis ei lase ma end sellest enam häirida. Samamoodi ilma osas, kui ma oleksin eelmisel aastal selle Jurmala ilmaga pidanud mängima, oleksin kindlasti palju rohkem virisenud. Aga nüüd suudan lahti lasta sellest, mida ma muuta ei saa ja olen proovinud seda osa meie võistkonda juurde tuua.

Füüsise poole pealt on USA mulle andnud võimaluse, kus saan kindlal ajal panna rõhku füüsise arendamisele, pallitrennidele ja õpingutele. Selles mõttes on sealne süsteem suurepärane, kodumaal oleks keerulisem seda kõike klapitada. Seal on mul suurepärane võimalus harrastada kahest karjääri.

Kuidas ülikooliõpingutega seis on, sügisel lähed ikka tagasi?

Vahetasin juba kolmandat korda eriala (naerab-toim) ja nüüd olen ma kommunikatsiooni ja juhtimise eriala tudeng ning väga meeldib. Olen suutnud õpitut kõrva taha panna ja nüüd käin koolis hea meelega. Olen jõudnud arusaamisele, et mulle meeldib kirjutada ja olen päriselt milleski peale võrkpalli veel hea. See keskkond, mis seal on, nii ägedalt toetab, et ükskõik, mida ma ette olen võtnud, elatakse täiega kaasa. Näiteks hakkasin ühe aineprojekti raames blogi kirjutama ja inimestele meeldis ning inglisekeelsed lugejad palusid, et teeksin sama ka inglise keeles.

Samasse blogisse panin ka oma ajakirjanduse klassis kirjutatud artiklid üles ja sain taas positiivset tagasisidet. Mul on hea meel, et olen seal leidnud väljundi, kus ma saan rääkida endale olulistest ja südamelähedastest teemadest. Seega lähen rõõmsalt kooli tagasi.

Juuli keskel sõidate koos Liisa ja Heleenaga Portugali Rahvuste karika finaaletapile, aga kus teid veel mängimas näeb?

Enne Rahvuste karikat mängime veel ühe Futures taseme etapi Prantsusmaal Montpellier´s, äkki saame seal revanši võtta. Praegu algab aga intensiivne treeningperiood kodus. Pärast Prantsusmaad oleme ka kirjas Badeni Challengeri turniiril, ent pole kindel, kas me sinna punktidega peale saame. Et Eesti MK-etapp ära jääb, siis jääb meile hooaja lõpus kalendrisse auk sisse, et hetkel ei teagi, kuhu minna ja mida teha, sest Euroopas midagi ei toimu.

Koondises mängite koos kogenuma paari Liisa ja Heleenega, kuidas teie omavaheline dünaamika ja suhe toimib tugevas koduses konkurentsis?

Omavahelisele konkurentsile mõtleme me täna vähem, kui varasematel aastatel, sest siis oli nende vastu mängimine justkui suurem asi. Nende võitmine oli meie jaoks teistsuguse tähendusega, aga eelmisel aastal pärast Eesti meistriks tulekut ja nende alistamist võttis see ka pinget vähemaks. Teame, et suudame neid võita.

Aga see hooaeg on meil nendega koos olles tekkinud selline mõnus kambavaim, et kui muidu räägitakse naiste saalikoondisest ja sealsest kambavaimust, siis meil on ka selline mõnus neljane punt tekkinud. Saame koos naerda ja toetame üksteist ning elame üksteisele kaasa, kunagi ei soovi me neile kaotusi ja kui kellelgi tekib raske hetk, siis püüame toetada. Meil on ka ühine vestlusrgrupp, kus saadame meeme ja huvitavaid pilte.

Üleüldse on rannavolle kommuun ju nii pisike, et ei saa üksteisele halba soovida, muidu ei jõuagi kuskile. Usun, et kõik, kes Eestis rannavõrkpalli toetavad, võiksid aru saada, et palju kasulikum on üksteist toetada, mitte teistele ära panna millegagi.